MATS TRAADI LOOMING
Mats Traat alustas oma kirjanikuteed luuletajana. Seni 18 luulekogu autor on öelnud, et "ainult luuletaja olen tahtnud olla". M. Traat pole isamaaluuletaja, vaid pigem rahvalik luuletaja ning tema luule on jutustavat laadi. Temalt on ilmunud tartumurdelisi värsse "Ma lää tartu kiilde pakku". Debüütraamat "Kandilised laulud" (1962) ilmus "Noorte autorite" kassetis.
Samas kogus seadis Traat oma eesmärgiks olla inimene:
"... kes viie oigava adra
ja bassihäälse traktoriga
joonistab
esivanemate mureliku sünnimaa näkku
sajandi keskpäeva kirja..."
Enamikku Traadi lühiproosat ja romaane võib lugeda kui ajalookroonikat, sest autor on nende kirjutamisel lähtunud arhiiviürikutest, dokumentidest, perekondlikest pärimustest. Kirjaniku varasem proosa on külaeluline, tegelased enamasti passiivsed juurteta inimesed. Ilukirjanduses debüteeris Traat novelliga "Lõppematu tee" (1958). Proosateoste põhiteemad on M. Traadil eestlaste saatuse kujutamine maaelu ajaloo kaudu ja inimeste teisenemine muutuvas ajas.
Mats Traat on vastuoluline kirjanik, kelles vastanduvad maapoiss ja linnamees, traktorist ja poeet. Hiljem tahab ta end tunda linnamehest poeedina, kellele annab asu maa.
Teda ümbritseb salapärasus, kuna on väga sõnaaher ega armasta rääkida oma isiklikust elust. Kui M. Traati ühe sõnaga iseloomustada, siis seda teeks sõna missioon - ta teeb seda, mida ta õppinud on, nimelt kirjutab lakkamatult.
Sellest, kuidas Mats Traat oli hädas proosaga ja paljust muust, saab lugeda Maalehe intervjuust "Mats Traat: olen alati tahtnud olla kirjanik, ei keegi muu" (taasavaldatud 23.11.2017).