SÜMBOLID
_Sümbol on metafooriline kõnekujund, mis tähistab abstraktset mõtet. Selles väljenduvat ideed ei ole alati võimalik lõpuni ära seletada. Nii on nendes teostes sümboliteks päike ja unenägu, tuul, kivi või karukell.
PÄIKE
Päike muutub mõlemas teoses oluliseks kaaslaseks, isikuks, kes kõrvalt-kaugelt vaatab, teejuhiks, kes määrab liikumissuuna või otsustab hoopis paigale jääda. Ta loob meeleolu, mängib erinevate värvivarjunditega.
Sarnasused:
Sarnasused:
- päike kui tegutseja - talutab, viib käekõrval, osatab;
- päike kui rahva sümbol - kokkusulanud rahva päike, liivlaste päike, surnute ja elavate päike, kui vana sõber;
- päike kui meeleolu sümbol - südantlõhestav, hõllanduslik, hele ja noor.
M. Traat "Karukell, kurvameelsuse rohi""See vahe, et see on kadunud rahva päike. Rahva olemasolu, juuresolek annab igale päikesele oma värvid." *** "See oli kokkusulanud rahva päike. Koiva liivlaste päike. Ühe sellise hõimu päike, kelle sulamine ja kadumine võttis aega kuussada aastat." *** "Soe omane päikesekera heitis maale igatsuslikku südantlõhestavat kuma, ta pale lõkendas halja tänuliku maa kohal, ja suvepäev sujus pikkamisi oma teed." *** "Suur Läänemere päikeseketas, läikimahõõrutud sõlg hauapõhjast." *** "... õieti oli see juba hääbunud päike, pööripäeva mälestus." *** "...langes sinna kõrvale siiski liivi päikese hajuvkollast valgust kui kõrgest kitsast mungakongi aknast?" *** "...kus isegi päike on iidsusest rohekashall kui samblamätas." *** "Seal kõrgel, päikesele lähedal, koidab ehk abi." *** "Päike osatas teda, rõhutas seda, mida polnud vaja." *** "Päike saatis neid oma armulikul palgel kord selja tagant, kord külje pealt, hõllanduslik liivi päike, vana sõber." |
V. Luik "Varjuteater"
"Jah, üksi, kui mitte arvestada seda, et suur Rooma päike nägi mind ja et sel hommikul käisin ma tema käekõrval mööda Igavest Linna. Kuid päike oli tumm ja temast polnud palju praktilist abi." *** "Päike talutas mind mööda Via dei Coronarit otse Piazza Navonale, kus Bernini kuulsad purskkaevud päeval ja ööl, suvel ja talvel pladisevad ja kohisevad ja kust kõik maailma rahvas läbi käib." *** "Rooma päike teatas tungivalt ainult üht: et ta paistis Panteoni ees platsil enne meid ja jääb paistma ka peale meid, juhtugu mis tahes. Kui oleme sündimisega hakkama saanud, saame ka suremisega." *** "Ma ei liialda, kui ütlen, et, mu jalatallad mäletavad Rooma sillutist elu lõpuni ja et kui Rooma päike mind käekõrval viis, siis viis ta mind mitte ainult läbi Rooma vanalinna, vaid ka läbi terve elu, ja ega ta surma eeski risti ette poleks löönud. See oli surnute päike samavõrra kui elavate päike." *** "Nägin, kuidas laeaugust langev päikeselaik liikus edasi, kujutas endast kellaseierit. Selles sümbolite padrikus võib kergesti ära eksida." *** "Soojendada pole ennast kuskil mujal kui päikese käes. Kuid päike läheb kohe varsti peale lõunat õhtule. Kella viiest on päikese töötuba kinni ja kõnetund on läbi." *** "Päike lõi risti seal üleval metallist kera peal hiilgama." *** "Päikese hele ja noor nägu paistis läbi lopsakate pärnalehtede, mis kõik olid uued ja puhtad." |
Ülesanne:
Milline nendest päikestest on tegutseja, milline kui rahva sümbol ja milline kui meeleolu sümbol? Lisage ka antud tsitaatidest vastavad väljendid.
UNENÄOD
Mõlemas teoses näevad peategelased unenägusid. Ra unenäod on seotud surma ja hirmuga, kuid ta kasutab nähtut oma raamatus Akkest. Mina-tegelase unenägu ennustab tulevikku ja ka tema kasutab seda oma raamatus.
M. Traat "Karukell, kurvameelsuse rohi"
"Vastu hommikut nägi Ra seesugust und. Ta viibis kõrrepõllul, mõningate märkide järgi oli see kevadine põld. Rõuguredelid olid püsti, nende all maas paistis viljakõrsi ja prahti. Arvatavasti oli viljarõuk talv aega lume all olnud. Ning seal maas peksmata vilja peal märkas ta riietusesemeid. Valge kampsun, pihik, üks sukk. Ta tundis ära Ume riided. Oli, nagu oleks riided väiksemad, kõhedamad, nagu oleks nende seest inimene ära söödud või sulanud. Kus Ume ise oli? Siis öeldi talle: võta oksake, mine kraavi! Kraav oli kuiv, lage, poripunane, ühes kohas olid paakunud pinnal jäljed, nagu oleks sealt mutid mulda üles ajanud. Ta taipas: Ume on seal - vist oli ta sinna maetud. Ta hakkas oksaraoga savi sonkima, ühteaegu hirmul, et kraavipõhjast võib midagi välja tulla, ning samas lootes, et ta ei leia ometi midagi. Siis virgus ta üles." *** "Ka oma unenäole leidis Ra liivlaseloos koha. Umbes niisugust und nägi Akke, kui ta ööbis ühe pooleldi mahapõlenud talu laudalakas Rodenpoisi lähedal. ... Ning seal nägigi ta seda und. Ume asemel kujutas Ra Akke ema Gudrunit, kelle pilt oli vangiviimise päevast saati pojal silme ees. Ema oli jäänud seisma ussiaia taha rukkipõllule, sirp paremas käes, pahem käsi päikesevarjuks silme ees, ja sõnatult järele vaadanud ristiväele, kui nemad, salkkond pantvange rüütlite vahel, lookleval teel haabade vahele kadusid. Ja nüüd oli ema see, kelle hauakohta ta oli kuuseormaga tuhninud! |
V. Luik "Varjuteater"
"Kunagi sügaval vene ajal. seitsmekümnendate keskel, nägin unes, kuidas me läksime JJ-ga Tõnismäel üle Pärnu maante. Mul oli käes kimp astreid. Me pidime kino ees ootama trammi number kolm ja sellega Kadriorgu JJ-i emale külla sõitma. Unenägu oli elav, haruldaselt selge ja realistlik. Trammipeatuses pani JJ järsku tähele, et mul oli seljas katkine pluus, õmblustest lahti, käised ripakile otsas. Ta arvas, et ma peaks nüüd ruttu kodus ära käima ja teise pluusi selga panema ja lubas mind trammipeatuses seni oodata. Pidin tegema nii kiiresti kui võimalik. Unes oli see naljaasi. Kohe sattusingi nagu nõiaväel koju. Kuid see oli kodu, kus ma ilmsi polnud käinud. Seina kapis rippus vaguralt see pluus, mida olin tulnud võtma. Kuid nii pluus kui ka sein koos kapiga ei asunud mitte Tallinnas, vaid Roomas, ja unes oli see iseenesestmõistetav. Unes ma ei teinud sellest mingit numbrit. Unenäopimedusest läikis mindagi, kuid mis see oli, seda ei tea tänini. Kohe leidsin ka vannitoa, sest sealt oli mul tarvis võtta kamm ja taskupeegel, ja alles aastakümnete pärast selgus, et selle unenäovannitoa sarnane, hauakambri moodi vannituba on ka ilmsi olemas, see oli seesama Via dei Coronari tänava vannituba, ainult et unes oli see suurem, massiivsem ja nõuduslikum. Kuid une nägemise ajal polnud seda Rooma vannituba veel olemaski. Selle lasi korteriomanik ehitada alles hulga hiljem. Kes teab, mis selle vannitoa asemel enne oli! Unes ei sattunud ma hetkekski segadusse, mulle paistis täiesti loomulik, et ma jõuan Rooma korterist silmapilk Tõnismäe trammipeatusesse, kuhu JJ minust maha jäi ja ootas. Kui ma kõige oma astrikimbuga ja vahetatud pluusiga trammipeatuses uuesti JJ-i kohtasin, tahtsin talle õhinal rääkida, kuhu ma vahepeal sattusin ja mida ma nägin. kuid siis ma ärkasin üles." |