VIIVI LUIGE LOOMING
Kirjutamise soov tuli Viivi Luigel koos lugemaõppimisega juba 3-4-aastaselt. Oluliseks hetkeks peab kirjanik V. Ridala "Talvist õhtut" lugemist, mis mõjutas naise tugevat arusaamist luulest ja sõnadest. Lisaks luges Luik lapseeas veel G. Suitsu, M. Underi, E. Enno teoseid.
Viivi Luik hakkas ise luuletama esimestest klassidest peale. Ilmunud on ka tema 14-15-aastasena kirjutatud luuletusi. Alles 1960-ndate alguses muutus kirjutamine tõsiseks sihikindlaks tööks.
Pärast oma luuledebüüdi tegemist hakkas Luik suhtlema rohkem teiste noorte kirjanikega, kellest olulisemaks pidas Luik Paul-Eerik Rummo nõuandeid. Mõjukaks luuleõpetajaks sai ka Uku Masing.
Viivi Luik esitab oma luuetust "Kui sa vaatasid värsket lund" (01.05.1987, ERR).
Kuigi Viivi Luik alustas oma kirjanikuteed luuletajana, on ta eestlaste mõtteis leidnud koha kui ka prosaist, loojutustaja, kes kirjeldab sündmusi, mis on põimitud enda ja teiste mälestusest. Tema 1985. aastal ilmunud romaan „Seitsmes rahukevad“ on kindlasti viimase poole sajandi üks olulisemaid eestikeelseid ilukirjandusteoseid. See on autobiograafilise taustaga lapsepõlveromaan, mille ainestik pärineb 1950-ndate aastate alguse Eesti külast. Sõjajärgse Eesti küla eluolu, sotsiaalne pale ja vaimne tase kajastuvad mitmekihiliselt. "Seitsmes rahukevad" on saanud kriitikutelt hulga vaimustavaid hinnanguid.
Tema seni viimane proosateos „Varjuteater“ (2010) on see-eest otseselt autobiograafiline ning roheliste sametkaantega raamat võib olla see vajalik vahend, et väljuda „Seitsmenda rahukevade“ võimsa varju alt. Sõjajärgse Eesti asemel toimub tegevus nüüd peamiselt Roomas ja Berliinis, kuid autor hüppab Helsingisse ja New Yorki. Väikesest tüdrukust, kes näeb hüljatud Eesti talumaja põrandal Colosseumi pilti ning seetõttu kogu oma elu Rooma poole reisib, kasvab eneseteadlik maailmakodanik, tunnustatud kirjanik ja iseseisva riigi saadiku abikaasa.
Viivi Luik on läbinud oma kirjanikutee lüürilistest looduskaemustest oma ajastu ja ühiskonna, rahvuse ja inimkonna probleemide mõtestamiseni.
24. veebruaril 2019 pälvis Viivi Luik riikliku kultuuri elutööpreemia pikaajalise väljapaistva tegevuse eest.
"Eesti Kirjanike Liit märkis oma esildises, et Viivi Luik on üks olulisemaid ja silmapaistvamaid Eesti kirjanikke. "Lisaks jääva väärtusega proosa- ja luuleloomingule panustab ta Eesti ühiskonna võtmeprobleemide lahendamisse olles parim näide sotsiaalselt aktiivsest intellektuaalist," märgiti esildises. Teine esitaja, Tallinna Ülikool lisas, et Viivi Luige teostes on igaviku mõõdet, tõusmist ajast ja ruumist kõrgemale, maailma seostevõrgustiku teravat nägemist ja väga suure kirjaniku hingust. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus tõi välja, et Viivi Luige looming on mõjustanud kogu eesti kultuuri ning tema uute teoste ilmumine on tihtilugu kujunenud sündmuseks." (07.02.2019, ERR)
Viivi Luik hakkas ise luuletama esimestest klassidest peale. Ilmunud on ka tema 14-15-aastasena kirjutatud luuletusi. Alles 1960-ndate alguses muutus kirjutamine tõsiseks sihikindlaks tööks.
Pärast oma luuledebüüdi tegemist hakkas Luik suhtlema rohkem teiste noorte kirjanikega, kellest olulisemaks pidas Luik Paul-Eerik Rummo nõuandeid. Mõjukaks luuleõpetajaks sai ka Uku Masing.
Viivi Luik esitab oma luuetust "Kui sa vaatasid värsket lund" (01.05.1987, ERR).
Kuigi Viivi Luik alustas oma kirjanikuteed luuletajana, on ta eestlaste mõtteis leidnud koha kui ka prosaist, loojutustaja, kes kirjeldab sündmusi, mis on põimitud enda ja teiste mälestusest. Tema 1985. aastal ilmunud romaan „Seitsmes rahukevad“ on kindlasti viimase poole sajandi üks olulisemaid eestikeelseid ilukirjandusteoseid. See on autobiograafilise taustaga lapsepõlveromaan, mille ainestik pärineb 1950-ndate aastate alguse Eesti külast. Sõjajärgse Eesti küla eluolu, sotsiaalne pale ja vaimne tase kajastuvad mitmekihiliselt. "Seitsmes rahukevad" on saanud kriitikutelt hulga vaimustavaid hinnanguid.
Tema seni viimane proosateos „Varjuteater“ (2010) on see-eest otseselt autobiograafiline ning roheliste sametkaantega raamat võib olla see vajalik vahend, et väljuda „Seitsmenda rahukevade“ võimsa varju alt. Sõjajärgse Eesti asemel toimub tegevus nüüd peamiselt Roomas ja Berliinis, kuid autor hüppab Helsingisse ja New Yorki. Väikesest tüdrukust, kes näeb hüljatud Eesti talumaja põrandal Colosseumi pilti ning seetõttu kogu oma elu Rooma poole reisib, kasvab eneseteadlik maailmakodanik, tunnustatud kirjanik ja iseseisva riigi saadiku abikaasa.
Viivi Luik on läbinud oma kirjanikutee lüürilistest looduskaemustest oma ajastu ja ühiskonna, rahvuse ja inimkonna probleemide mõtestamiseni.
24. veebruaril 2019 pälvis Viivi Luik riikliku kultuuri elutööpreemia pikaajalise väljapaistva tegevuse eest.
"Eesti Kirjanike Liit märkis oma esildises, et Viivi Luik on üks olulisemaid ja silmapaistvamaid Eesti kirjanikke. "Lisaks jääva väärtusega proosa- ja luuleloomingule panustab ta Eesti ühiskonna võtmeprobleemide lahendamisse olles parim näide sotsiaalselt aktiivsest intellektuaalist," märgiti esildises. Teine esitaja, Tallinna Ülikool lisas, et Viivi Luige teostes on igaviku mõõdet, tõusmist ajast ja ruumist kõrgemale, maailma seostevõrgustiku teravat nägemist ja väga suure kirjaniku hingust. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus tõi välja, et Viivi Luige looming on mõjustanud kogu eesti kultuuri ning tema uute teoste ilmumine on tihtilugu kujunenud sündmuseks." (07.02.2019, ERR)