LAPSEPÕLV
Viivi Luik on sündinud 6. juunil 1946 Viljandimaal Tänassilmas elektrimontööri tütrena. Elamine okupatsiooni ajal on mõjutanud tugevasti Viivi Luige edasist elu ja eriti loomingut. Eesti Päevalehele antud intervjuus kirjeldab Luik oma lapsepõlve:
„See oli Eesti ajaloo üks verisemaid ja porisemaid aegu, sümboolselt (aga ka päris tegelikult) oli sel ajal iga kodu uks verega märgitud, nii või teisti. Ei loe, kummal poolel oldi, kannatus jääb kannatuseks.
Minu onu oli just sel päeval jõudnud koju Vene sõjavangist, kui mina sündisin. Ta oli tulnud kogu tee Valge mere äärest Viljandimaale jalgsi, ja ta jalad olid nii paistetanud, et kotad tuli enne katki lõigata, kui nad jalast ära sai. Seda lugu kuulsin ma vanaema suust kogu oma lapsepõlve. Teine minu onu oli Saksa sõjaväes “teadmata kadunud” ja jäi alatiseks teadmata kadunuks. Mu kolmas onu oli Siberis tapetud.
Isa elas pidevas kinnivõtmise hirmus, sest ta oli ära põgenenud Magdeburgi lennukitehasest, kuhu tööteenistusse võetud mehed viidi. Ta oli elektrimontöör, kes remontis meiereides masinaid ja rändas pidevalt Eestis erinevate meiereide vahel ringi. Nii oli ka tema jälgimine raskem. Natuke meenutavad tema rändamised mulle Jaan Roosi rändamisi nendest päevaraamatutest, mille ühispealkiri on “Läbi punase öö”. Kõigepealt oli mu isa sakslaste poolt tagaotsitav, kuna ta oli põgenik. Hiljem oli Nõukogude võimul põhjust teda Siberisse saata või seina äärde panna, kui “fašisti”.
Isal ei olnud vaenlasi, kõik teadsid, et tal oli olnud Magdeburgi lennukitehases tööl ja sealt põgenenud, aga pealekaebusi ei tehtud ja nii ta pääseski. Külanõukogu esimees ise oli talle tasakesi soovitanud, et kõige parem oleks temasugusele mehele mõni “liikuv” amet. Isa tundus mulle väga salapärane ja ma olin temast vaimustuses.
Hoolimata välistest hädadest hoiti ja armastati mind kodus, hellitati võimaluste piires, nii nagu väikest Jean-Paul Sartre`it tema Pariisi apartemendis!"
Eesti Päevalehe intervjuu "Viivi Luigega huvist, lähedastest inimestest ja sõnade leidmisest" (04.11.2006).
„See oli Eesti ajaloo üks verisemaid ja porisemaid aegu, sümboolselt (aga ka päris tegelikult) oli sel ajal iga kodu uks verega märgitud, nii või teisti. Ei loe, kummal poolel oldi, kannatus jääb kannatuseks.
Minu onu oli just sel päeval jõudnud koju Vene sõjavangist, kui mina sündisin. Ta oli tulnud kogu tee Valge mere äärest Viljandimaale jalgsi, ja ta jalad olid nii paistetanud, et kotad tuli enne katki lõigata, kui nad jalast ära sai. Seda lugu kuulsin ma vanaema suust kogu oma lapsepõlve. Teine minu onu oli Saksa sõjaväes “teadmata kadunud” ja jäi alatiseks teadmata kadunuks. Mu kolmas onu oli Siberis tapetud.
Isa elas pidevas kinnivõtmise hirmus, sest ta oli ära põgenenud Magdeburgi lennukitehasest, kuhu tööteenistusse võetud mehed viidi. Ta oli elektrimontöör, kes remontis meiereides masinaid ja rändas pidevalt Eestis erinevate meiereide vahel ringi. Nii oli ka tema jälgimine raskem. Natuke meenutavad tema rändamised mulle Jaan Roosi rändamisi nendest päevaraamatutest, mille ühispealkiri on “Läbi punase öö”. Kõigepealt oli mu isa sakslaste poolt tagaotsitav, kuna ta oli põgenik. Hiljem oli Nõukogude võimul põhjust teda Siberisse saata või seina äärde panna, kui “fašisti”.
Isal ei olnud vaenlasi, kõik teadsid, et tal oli olnud Magdeburgi lennukitehases tööl ja sealt põgenenud, aga pealekaebusi ei tehtud ja nii ta pääseski. Külanõukogu esimees ise oli talle tasakesi soovitanud, et kõige parem oleks temasugusele mehele mõni “liikuv” amet. Isa tundus mulle väga salapärane ja ma olin temast vaimustuses.
Hoolimata välistest hädadest hoiti ja armastati mind kodus, hellitati võimaluste piires, nii nagu väikest Jean-Paul Sartre`it tema Pariisi apartemendis!"
Eesti Päevalehe intervjuu "Viivi Luigega huvist, lähedastest inimestest ja sõnade leidmisest" (04.11.2006).