VIIVI LUIGE PROOSA
Prosaistina debüteeris 1974. aastal jutustusega "Salamaja piir". Peategelaseks on Mark Renter, kelle sisemist üksindust jutustuses kujutatakse. Teosel on ühiseid jooni V.Luige seitsmekümnendate aastate luulega.
Preemiate vääriliseks sai romaan "Seitsmes rahukevad" (1985), mis käsitleb läbi lapsepilgu II maailmasõja järgset Eesti külaelu.
""Seitsmenda rahukevade" taust on autobiograafiline: teos tugineb Viivi Luige mälestustele sõjajärgsel Viljandimaal möödunud lapsepõlvest. Romaanis on mälupildid surutud kitsasse ajalõiku: tegevus algab 1950. aasta augustis ja lõpeb 1951. aasta kevadel. Korraga kasutatakse mitut perspektiivi ja need vahelduvad kiiresti: sündmusi vaadeldakse kordamööda toonase lapse ja autori kaasajas elava jutustaja vaatenurgast. "Praegu, kus ma seda kirjutan, ... olen ühekorraga viiekümnenda aasta sügises ja kaheksakümne teise aasta kevades ja mu pea kumiseb selle pika vahemaa ärakäimisest," tõdeb kirjanik raamatu keskpaigas." - Linda Kaljundi artiklis "Eesti lugu: Viivi Luik 'Seitsmes rahukevad'" (Eesti Päevaleht, 29.05.2009).
"XXI sajandi vaateveerult võib öelda, et nüüdne laureaat oskas ehk 1985. aastal vaevalt aimata, mis sai veel olema olnud selle tüdruklapse tulevikus: maailmalinnad tema enda jaoks ja suur ajapööre, mida ta raamat aitas luua, tema rahva jaoks." - Eneken Laanes artiklis "Viivi Luige hüppelaud" (Sirp, 22.02.2019)
1991 ilmus romaan "Ajaloo ilu", mis sai Eesti Vabariigi kultuuripreemia ning mis kujutab Tšehhoslovakkia okupeerimise vastukajasid Eestis ja Lätis aastal 1968.
"Mida magusamalt sirel lõhnab ja mida sinisemalt lehvib taevas, seda eluohtlikum tundub olevat viibimine Balti riikides. Nendest riikidest ei tea keegi, kas neid ongi üldse olemas. Elu nendes on arusaamatu ning saladuslik. Viiskümmend aastat on siin vaid üks silmapilk, unenägu ja aur, mis katab varemeid ja tühje vundamente. Siin võib kiirgav kevadtuul isegi surnuluudele elu sisse lõõtsuda ja nad hauapõhjast välja tuua. Päise päeva ajal on siin kuuldud vanakuradit raadios kõnet pidamas. Siinseid sireleid nähes ei tea kunagi, kas nad õitsevad täna või minevikus, või on nad ainult igatsusepilt, mis paistab isegi teisele poole piiri ära.Öösiti siin valvatakse. Teritatakse kõrvu, kuulatatakse, kas ei ole kuulda vanakuradi saabumist. Sirel õitseb omasoodu, vana ärahävitatud valitsuse asemele ilmub uus ning peab jälle istungit." (Tallinna Keskraamatukogu)
2010. aastal ilmus Viivi Luige poolt romaan "Varjuteater".
"49-aastaselt koos diplomaadist abikaasaga Rooma kolinud Viivi Luik kirjutab, et Igavese Linna poole on ta tegelikult teel olnud kogu elu.
Tekst meenutab mosaiiki, mille tükke eristavad värvide asemel aastakümned ja paigad ning tükkideks enesteks Luige mälust võetud dialoogikatked, juhukohtumised ja väikesed vaatlused. Kõige tähtsama ehk mustri moodustab autori-minategelase „iseendaks saamine”, nagu ta ise siin samal leheküljel ütleb. Ning mis lugeja jaoks peamine – tükid on oskuslikult lihvitud ja kokku pandud." - Kaarel Kressa
Viivi Luik jagab mõtteid romaani "Varjuteater" kohta ja oma teekonnast Rooma artiklis "Viivi Luik: kõike pole tarvis teada. Ela!" (Õhtuleht, 23.12.2010).
Preemiate vääriliseks sai romaan "Seitsmes rahukevad" (1985), mis käsitleb läbi lapsepilgu II maailmasõja järgset Eesti külaelu.
""Seitsmenda rahukevade" taust on autobiograafiline: teos tugineb Viivi Luige mälestustele sõjajärgsel Viljandimaal möödunud lapsepõlvest. Romaanis on mälupildid surutud kitsasse ajalõiku: tegevus algab 1950. aasta augustis ja lõpeb 1951. aasta kevadel. Korraga kasutatakse mitut perspektiivi ja need vahelduvad kiiresti: sündmusi vaadeldakse kordamööda toonase lapse ja autori kaasajas elava jutustaja vaatenurgast. "Praegu, kus ma seda kirjutan, ... olen ühekorraga viiekümnenda aasta sügises ja kaheksakümne teise aasta kevades ja mu pea kumiseb selle pika vahemaa ärakäimisest," tõdeb kirjanik raamatu keskpaigas." - Linda Kaljundi artiklis "Eesti lugu: Viivi Luik 'Seitsmes rahukevad'" (Eesti Päevaleht, 29.05.2009).
"XXI sajandi vaateveerult võib öelda, et nüüdne laureaat oskas ehk 1985. aastal vaevalt aimata, mis sai veel olema olnud selle tüdruklapse tulevikus: maailmalinnad tema enda jaoks ja suur ajapööre, mida ta raamat aitas luua, tema rahva jaoks." - Eneken Laanes artiklis "Viivi Luige hüppelaud" (Sirp, 22.02.2019)
1991 ilmus romaan "Ajaloo ilu", mis sai Eesti Vabariigi kultuuripreemia ning mis kujutab Tšehhoslovakkia okupeerimise vastukajasid Eestis ja Lätis aastal 1968.
"Mida magusamalt sirel lõhnab ja mida sinisemalt lehvib taevas, seda eluohtlikum tundub olevat viibimine Balti riikides. Nendest riikidest ei tea keegi, kas neid ongi üldse olemas. Elu nendes on arusaamatu ning saladuslik. Viiskümmend aastat on siin vaid üks silmapilk, unenägu ja aur, mis katab varemeid ja tühje vundamente. Siin võib kiirgav kevadtuul isegi surnuluudele elu sisse lõõtsuda ja nad hauapõhjast välja tuua. Päise päeva ajal on siin kuuldud vanakuradit raadios kõnet pidamas. Siinseid sireleid nähes ei tea kunagi, kas nad õitsevad täna või minevikus, või on nad ainult igatsusepilt, mis paistab isegi teisele poole piiri ära.Öösiti siin valvatakse. Teritatakse kõrvu, kuulatatakse, kas ei ole kuulda vanakuradi saabumist. Sirel õitseb omasoodu, vana ärahävitatud valitsuse asemele ilmub uus ning peab jälle istungit." (Tallinna Keskraamatukogu)
2010. aastal ilmus Viivi Luige poolt romaan "Varjuteater".
"49-aastaselt koos diplomaadist abikaasaga Rooma kolinud Viivi Luik kirjutab, et Igavese Linna poole on ta tegelikult teel olnud kogu elu.
Tekst meenutab mosaiiki, mille tükke eristavad värvide asemel aastakümned ja paigad ning tükkideks enesteks Luige mälust võetud dialoogikatked, juhukohtumised ja väikesed vaatlused. Kõige tähtsama ehk mustri moodustab autori-minategelase „iseendaks saamine”, nagu ta ise siin samal leheküljel ütleb. Ning mis lugeja jaoks peamine – tükid on oskuslikult lihvitud ja kokku pandud." - Kaarel Kressa
Viivi Luik jagab mõtteid romaani "Varjuteater" kohta ja oma teekonnast Rooma artiklis "Viivi Luik: kõike pole tarvis teada. Ela!" (Õhtuleht, 23.12.2010).